Miks viskamisest kohad valutavad ja miks ei tohi venitada?

Kõik soomlased veedavad kuni 8,5 tundi oma ärkvelolekuajast passiivselt, s.o istudes või lamades (Husu jt 2018). Olin seda figuuri nähes täiesti jahmunud ja pole ime, et selle valguses tuleks meie aktiivsust suurendada. Frisbeegolf on üks hea viis selleks.

Miks kohad valutavad – erinevad valuseisundid ja põhjused

Sõprusringkonnas ja mõnes foorumis kohtab üsna sageli vestlusi, kus räägitakse erinevatest valuseisunditest frisbeegolfis. See võib tähendada näiteks seda, et mõne liigutuse või viske puhul valutab õlg või küünarnukk nii palju, et ei saa seda viset praktikas kasutada. Selles lõigus räägin veidi minu arvates kõige levinumatest põhjustest ja teguritest, mis soodustavad vigastusi ja valuseisundite tekkimist frisbeegolfi või paljude teiste treeningvormide puhul.

1. Ühekülgne liikumine ja kehvad liikumis-/liikumispiirangud

Nagu juba sissejuhatavas lõigus öeldud, veedab suur osa inimesi oma päevi väga passiivselt. Kui hakkame ikka ja jälle liikuma, mõjub see kehale alati väikese šokina. Kui keha pole harjunud rohke liikumise ja üldise liikumisega, ei talu see ka pingelist või rebivat treeningut.

Liikumise ühekülgsus, eriti täiskasvanud elanikkonna seas, on muutnud ka paljud kehad veidi kangeks. Vananedes hakkab liikuvus vaikselt kaduma, kuid põhjuseks pole ainult vanus. Suurem põhjus selleks on see, et me ei kasuta piisavalt sageli äärmuslikke liikumisvahemikke, mis võimaldaks säilitada liikuvamat keha. Lisateavet liikuvuse ja venitamise kohta järgmises lõigus!

Kui me frisbeegolfis oma keha surume ja mõnel juhul proovime ka liikumisulatust, siis pole ime, et kohad lähevad valusaks, kui me pole harjunud kasutama laia liikumismustrit.

2. Nõrk lihaskond, lihaste tasakaal ja/või tugilihaste nõrkus

Need, kes on tublisid frisbeegolfimängijaid jälginud, on kindlasti märganud, et sõrmenuki- ja peopesaviske ajal toimub väga kiire ajaga kehas tohutult palju asju. Loomulikult tekib viskamisel suurim koormus viskekäe õla, õla ja küünarnuki piirkonnas. Kui üritada viset võimalikult piitsataoliseks teha, tekitab see hetkega tohutu koormuse ja surve äsja mainitud liigestele. Aegluubis videotes on näha, kuidas meie jäsemed liiguvad aeg-ajalt väga ebaloomulikes asendites. See viib meid täpselt selleni, miks peaksid tugilihased olema ülimalt heas korras.

Jätkame näitena õla ja õlapiirkonna kasutamist. Tugevdades selle piirkonna lihaseid füüsilise treeninguga, tugevdate koos lihastega ka kõõluseid ja teisi kudesid. Viskama minnes teavad õla- ja õlapiirkonna lihased viske ajal sobivalt pingestuda, kaitstes samal ajal liigeseid ebaloomulikesse ja ohtlikesse asenditesse muljumise eest. Väidan, et see on frisbeegolfi mängijate üks suuremaid õla- ja küünarnukivalu allikaid, kuna vaid vähestel on selles piirkonnas lihastugi viskamiseks vajalikul tasemel.

Näitena toodi võib-olla kõige levinum probleemne piirkond, kuid sama kehtib ka selja- ja põlvepiirkonna kohta. Süvakeha treenimine, eriti süvalihaste ja pöörete suunal ning jalgade jaoks pakuvad esi-, taga- ja tuharalihased head tuge, kui esijalg lüüakse viskeplatvormile.

3. Praegused või varasemad vigastused, liigne mängimine

Hea on meeles pidada, et igaüks meist on erinev ja on oma elus igasuguseid asju kogenud. Varasemad vigastused ja vigastused võivad olla jätnud meie kehale jälje ja võivad põhjustada valu ka frisbeegolfis. Vigastused ja operatsioonid jätavad vigastuse piirkonda alati maha näiteks armkoe, mis tekitab stressis sageli valu. Samuti on võimalik, et mängijal on parasjagu mõnes kehaosas kulumine või algusvigastus ning loomulikult põhjustab see kõige sagedamini valu ja piirab mängimist.

Arvestada tuleb ka enda mängumahuga. Kui sa pole viimasel ajal palju liikunud, tasub hobid ja mängud esialgu mõistlikkuse piires hoida. Spordis kasutatakse vigastuse taastusravis sageli +10% iganädalast koormuse tõusu. Nii jääb kehal aega harjuda ja aeglaselt kohaneda ning välditakse ootamatult uusi vaevusi või liigset treeningut. Lisaks mängimisele peaksite kaasama ka muid harjutusi ja kehalist treeningut. Nii peab keha taas viskamisele paremini vastu ja kes teab, ehk saad viskamise eest rohkem pauku!

Miks passiivse venitamisega hüvasti jätta?

Mõnikord on elus okei tunnistada, et eksid, ja loobuda vanadest tõekspidamistest. Mis puudutab venitamist, siis see nii minu kui kindlasti paljude teiste jaoks on just see. Koolis, meedias, arsti juures, tegelikult igal pool on pakutud liikuvuse parandamise viisiks venitamist. Viimase kümnendi uuringud on aga näidanud, et passiivne venitamine ei tee sinust paindlikku ega liikuvat inimest. Seda on märganud ka näiteks elukutselised võimlejad, kes passiivset venitamist ei kasuta tänapäeval peaaegu kunagi treeningute raames.

Miks nii? Igaühe keha on erinev ja mõne inimese keha on loomulikult liikuvam, samas kui teiste keha on jäigem. Nagu peaaegu kõik spordialad, nõuab ka frisbeegolf liikuvust. Spordis vajalik liikuvus on peaaegu alati selline, et inimene peab sellesse asendisse jõudmiseks jõudu tootma ja võib-olla isegi jõudu tootma selles äärmuslikus asendis.

Inimese närvisüsteem reguleerib ja kaitseb inimkeha liikumist. Kui talle tundub, et liikumine on ohutu, annab see suurema liikumisulatuse ilma seda piiramata. Siin tulebki mängu passiivse venitamise probleem. Venitades püüame lõdvestades saada rohkem liikumist. Liikuvus aga ei kandu üle spordile ja kehalisele tegevusele, sest me ei saa sportida sama mõttega – võimalikult lõdvestunult ja seeläbi rohkem liikudes. Seda on hea teadvustada, sest ka tänapäeval näeb ja kuuleb liiga tihti kommentaare "venitamise" kohta. Kui teema sind rohkem huvitab, siis soovitan näiteks Spotifyst kuulata soomekeelset Sirkus 2.0 podcasti või lugeda selle valdkonna värskeimat teadusinfot.

Mille asemel? See, et passiivne venitamine ei tule sportimise ja liikumise liikuvusele kasuks, ei tähenda, et kindad peaks leti pealt leidma. Üldse mitte. Spordis vajalikku liikuvust saab kõige paremini treenida kasutades igapäevaseid/nädalasi liigutusi võimalikult mitmekülgselt. Mida see praktikas tähendab? Lihtsad näited on kükitamine või kükitamine, erinevad loomade jalutuskäigud, sirutamine ja pööramine üles, alla ja külgedele jne. Näiteks võite proovida aeg-ajalt jalaga ukselinki avada või mõnda eset üles/alla panna. selja tagant ilma selle poole pööramata. Tänapäeva igapäevaelus on kõik tehtud nii lihtsaks, et meil pole ilmtingimata vaja neid liigutusi kasutada. Ülaltoodud näited on väga lihtsad ja lihtsad näited, mida peaaegu kõik peaksid suutma teha. Üllatavalt sageli pole need aga iseenesestmõistetavad, vaid vanusega kaasnenud liikumise ühekülgsus on meid tugevdanud.

Kui peaksin selle liikuvuse harjutamise küsimuse kokku võtma, ütleksin seda umbes nii:

„Meie keha vajab liikumist ilma esinemisvõtete või ettemääratud liigutusteta. Kasutage oma kehaosi nende liikumisulatuse piirides, nii et peate sinna jõudmiseks ja sealt väljumiseks jõudu tekitama. Sellise liikumistreeninguga õpetame närvisüsteemi lubama meie kehas üha rohkem liikuvust."

Head näited kõrvalspordialadest liikuvuse ja keha kontrollimiseks:

- võimlemine (stiletto võimlemine) - pidev väljundvõimsuse ja liikumisulatuse pingutamine

- Seinale ronimine – tooge jõudu äärmuslikes asendites, ulatudes erinevatesse suundadesse

- Tants - improviseerige oma koreograafiat ja lööge kehast uusi liigutusi või mõõtmeid

- Parkour – parkour ühendab endas väljundvõimsuse, liikuvuse ja kiiruse. Lisaks tuleb takistuste ületamiseks välja mõelda erinevaid loovaid lahendusi

Teema tekitab kindlasti diskussiooni ja emotsioone, kuid loodan, et see artikkel on abiks paljudele teist lugejatest. Ise praktiseerisin kolm aastat iga päev staatilist/passiivset venitamist, kuid ainsaks kasuks sellest oli rahunemine ja õhtune lõdvestus (mida saan muidugi ka muul viisil).

Aitäh kõigile lugejatele, esimest korda!

- Emeli